Viimasel ajal kuulen üha sagedamini sama mõtet: noori pole enam vaja palgata, sest tehisaru teeb juuniori töö ära. Teksti mustandid, andmete kokkuvõtted, esimesed analüüsid. Kõik see sünnib kiiremini ja odavamalt. Esmapilgul tundub see loogiline.
Lugesin oma magistritöö jaoks Altintase (2023) artiklit teadmuspõhiste dünaamiliste võimekuste mikroalustest. Mida rohkem ma lugesin, seda selgemaks sai, et see loogika vaatab ainult tänast päeva.
Ettevõtte tugevus ei ole dokumentides
Dünaamilised võimekused on ettevõtte oskus märgata muutusi, haarata võimalustest ja ennast vajadusel ümber kujundada (Teece 2007). Altintas (2023) seob need võimekused teadmusjuhtimise tegevustega: sellega, kuidas ettevõttes teadmist luuakse, jagatakse ja rakendatakse.
Suur osa sellest teadmisest on vaikiv. See on kogemus, vaist ja kõhutunne, mida on raske sõnadesse panna. Kogenud müügijuht tunneb ära, millal klient on päriselt valmis. Tootmisjuht kuuleb masina häälest, et midagi on viltu. Seda ei ole kirjas üheski juhendis.
Vaikiv teadmus liigub inimeselt inimesele
Nonaka teadmusloome teooria järgi liigub vaikiv teadmus kõige paremini koos töötades, sealhulgas koos kontoris töötades: kõrvalt vaadates, küsides, proovides ja eksides. Juunior, kes istub kliendikohtumisel või teeb esimese mustandi, mida seenior parandab, ei tee lihtsalt odavat tööd. Ta õpib. Samal ajal peab seenior oma kogemuse sõnadesse panema, ja just nii sünnib ettevõttes uus teadmine.
Kui selle töö võtab üle tehisaru, kaob ka see õppimise ahel. Tehisaru annab vastuse, aga ei kasvata järgmist kogenud töötajat.
Tehisaru tugevus on see, mis on juba kirja pandud
Tehisaru on suurepärane kirjapandud teadmise kasutamisel. Kõike, mis on juba olemas, saab kiiresti kokku võtta ja uuel moel kombineerida. See on väärtuslik ja kasutan seda iga päev ka ise.
Ettevõtte ümberkujundamine nõuab aga midagi muud: uue olukorra mõistmist, otsustamist poolikute andmete pealt ja teiste inimeste kaasa võtmist. Intuitsioon, mis on kasvanud aastatepikkusest kogemusest konkreetsete klientide, kolleegide ja olukordadega, on inimese oma. Seda ei saa alla laadida.
Tehisaru võib noore inimese õppimist ka kiirendada, kui see võtab ära rutiini ja annab aega keerulisemate asjadega tegelemiseks. Aga kogemus tekib otsustamisest, eksimisest ja tagasisidest, ning tagasiside annab enamasti inimene.
Kes on homme seenior?
Seenioriks ei tee inimest töötatud aastad, vaid oskused, suhtumine ja uudishimu. Need oskused tekivad aga päris olukordades: kliendikohtumisel, keerulise otsuse juures, vea parandamisel koos kellegagi, kes on seda varem teinud.
Kui täna lõpetada juunioride palkamine, siis viie või kümne aasta pärast pole ettevõttes inimesi, kes tunneksid kliente, protsesse ja valdkonda seestpoolt. Täna hoitakse kokku palgakulult, homme kaotatakse võimekus ennast muuta.
Seepärast usun, et juhid, kes mõistavad, kuidas teadmine nende ettevõttes tekib ja liigub, ei loobu inimestest. Nad kasutavad tehisaru selleks, et vabastada inimesi rutiinist, ja suunavad vabanenud aja õppimisele, katsetamisele ja kogemuse jagamisele.
Jälgin huviga neid arenguid ja eks ka selles asjas oleme taaskord eriti targad tagantjärele. Aga natuke on mul tunne, et äkki siinkohal meie eestlaslik aeglus ja talupojatarkus hoiab meid sellest, et me joonelt kõiki agentidega asendama ei hakka, vaid hoiame siin veidi hobuseid. Mis ei tähenda, et puhtalt tehisaru peale ehitatud ettevõtted siinkohal pausi peaks tegema. Teie uhage edasi, teie traavivõistlust on äge jälgida ja panuseid panna 😊
Küsimus juhile
Kuidas teie ettevõttes vaikiv teadmus liigub? Kes õpib kelle kõrvalt? Ja mis juhtub sellega, kui juunioride roll kaob?
Uurin seda teemat oma magistritöös TalTechis: kuidas uus teadmine muutub Eesti VKE-des püsivaks võimekuseks ja kus see takerdub. Kui teil on selle kohta lugu jagada, kirjutage mulle.
Allikad
Altintas, G. (2023). Microfoundations of Knowledge-Based Dynamic Capabilities. M@n@gement, 26(2), 54-67.
Nonaka, I. (1994). A Dynamic Theory of Organizational Knowledge Creation. Organization Science, 5(1), 14-37.
Teece, D. J. (2007). Explicating dynamic capabilities: the nature and microfoundations of (sustainable) enterprise performance. Strategic Management Journal, 28(13), 1319-1350.
